Friday, November 23, 2012

Sirutades tiibu... lähemale oma unistustele

Olen juba päris mõnda aega tundnud enda sees põletavat pakitsust rändama minna. Aga no kuidas see saab võimalik olla?! - nii raha- ja ajapuudus kui võimatuna tundunud soov minna üksi, ilma lasteta, istusid nagu aheldatud pommid mu jalgade küljes ega lubanud mõeldagi tiibade sirutamisest ja üksinda nelja tuule poole lendamisest.
Aga igatsus muudkui kipitas ja Elu kutsus... lendama, vabalt kui lind. Mine Sa võta kinni, kas see ongi põhjus, miks linnud on mind viimasel ajal niiväga kõnetanud ja inspireerinud?

Viimasel ajal olen järjest enam tundnud elu kergeid müksatusi, mis lükkavad mind mu soovile lähemale...

Enamik mu sõpru aegaajalt kusagil maailmas käib. Iisrael, Indoneesia, Austraalia, India, Peruu... Rändamas...elamas...töötamas...elukogemusi saamas... See inspireerib ja tuletab meelde selle nimetu igatsuse minugi sees. 
"Kuidas on see kõigil võimalik, aga mitte mul...?" olen küsinud endalt sadu kordi. (Khm! ilmselgelt valesti vormistatud küsimus, kas pole? :) = "Kui teistel on võimalik, kuidas siis oleks mul ka?" oleks õigem loomine, hihh :) )

Kuna rahaliselt ei ole mõeldav lastega kolmekesi minna, siis toetas (ja lohutas) mind Eevalt saadud mõte, et see, mida mina tahan vaadata ja kogeda, ei ole suure tõenäosusega mu lastele üldse huvitav. Nad on ju juba niipalju suured, et neid ei saa enam mööda mulle meeldivaid kohti kaasas vedada:) Ja pealegi - nad kasvavad suureks ja terve maailm on nende ees lahti. Minu aeg on praegu. 

Kolmandaks sain väga palju toetust ja jõudu uskumiseks, et see on tõesti võimalik Tomilt. Käies tema raamatu "Kuidas rännata ilma hirmuta" esitlusel, kuulates tema, Kaido Pajumaa, Aivar Halleri, Sophie ja teiste lugusid...tundsin, kuidas miski hakkas kõhus tukslema. Väga inspireeris Alar Ojastu jagatud lugu. Ta ütles, et talle tundus Tomiga tuttavaks saades ja tema rännakutest kuuldes, et elada 3-kuud Tais on võimalik ainult töövabadel ja väga rikastel inimestel. Aga mõte hakkas idanema ja nii ta juhtuski - ta elas sel sügisel 3 kuud Tais. Kõik on ju võimalik, kui me sellesse usume!
Ma tabasin end seepeale mõttelt, et "Okei... kõike muud annab ju korraldada, raha koguda ja puha... aga lastega see ei ole ju võimalik...?!" Ja siis tuli naljakas mõte teise nurga alt: "Hmm... ja äkki mõtlevad tööandjaga seotud inimesed, et lapsi võib ju veel ära korraldada, aga tööd?! Hihh :))" Nii et seni kui leiame põhjuseid, miks ei ole see võimalik, me ei õnnestugi. Minusse hakkas tekkima usk, et ehk on tõesti võimalik niimoodi minna, et lapsed on hoitud ja nendega on kõik hästi? 

Tänaseks, vaid kaks kuud hiljem, on mulle endalegi ootamatult taskus India piletid, et veebruarikuus - mõned nädalad seal olla. Viimasteks tõukejõududeks oli Marko, kes oli just kuu aega Peruus, Sacred Valleys, ja mu armas sõber Kristi, kes koos uuel aastal koos perega 3 kuuks Indiasse elama läheb. 
Mõtlesin, siis, et mis siin enam kaaluda, hüppan ka vette - kui Elu muudkui kutsub, küll ta ka võimalused loob :)

Nüüd, kus minek on juba käegakatsutavam, olen palju mõtisklenud, et miks ma siis ikka õigupoolest lähen? Mis mu eesmärk on?
Tean ju väga hästi, et välismaailm on sisemaailma peegeldus. Ja et kõik, mida ma võiksin seal õppida, on võimalik ka kodus õppida... Seda enam, et mu eesmärk ei ole vaatamisväärsusi näha. Seda võiks kõike vaadata ka läbi fotode ja filmide. Ma tahan midagi muud.  
Ma tahan tunda ja kogeda. Iseennast selles paigas. Uutes olukordades. Määramatuses. Kohas, kus pole midagi, mida ma tean või tunnen. 

Tean vaid seda, et koht, mis mind kutsub, on Rishikesh, ta on mind juba mitu aastat kutsunud. Ja ju on Elul mu jaoks midagi varuks ;)

Olen jõudnud arusaamisele, et ma ei peagi teadma, miks ma lähen. Olles oma elus järjest enam õppinud vastu võtma seda, mida Elu pakub ja usaldama end Elu voolu, teen ma siin sama. Tunnen kutset ja vastan sellele. Usaldan end elu kätesse. Küll ma hiljem aru saan, miks ma pidin minema :)

No comments:

Post a Comment