India piletid ja viisad

Lennupiletite ja reisikorralduse juures üldse oli seekord kenakesti abiks mu 2008 aasta lõpust pärit India blogi.

Kammisin seegi kord läbi erinevaid lennufirmasid ja tegin päringu ühte reisikorraldusfirmasse, kes mind viimastel kordadel soodsate piletitega varustanud on.
Aga enne kui sealt vastuse sain, leidsin Finnairi lehelt just sobivateks kuupäevadeks soodsamagi hinna, kui arvestanud olin.
Niisiis minek 18.02.2013 Tallinn-Helsingi-Delhi ja tagasi 3.03.2013 Delhi-Helisingi-Tallinn, kokku 548 EUR, sama hind, millega 4 aastat tagasi sõitsin :))

Nii hea oli oma varasemalt lehelt lugeda endale tulevikku jäetud juhiseid lennujaama ja sealt edasiliikumise kohta, hihh :)
Seekord jään ma Põhja-Indiasse, Rishikeshi. Delhist on sinna 232 km kirdesse.  Liigun lennujaamast seekord edasi ilmselt rongiga, eks näis.

India Viisat on nüüd lihtsamgi korraldada kui toona. Aga varasemast kirjeldusest oli ka praegu kasu :)
Nüüd on Tallinna Raekoja platsis Helsingis oleva India Suursaatkonna poolt avatud büroo Visa Application Submission Center, kelle kaudu saab India viisat korraldada. Helsingis enam eestlaste viisataotluse vastu ei võetagi. Büroo nimi on Indian Visa Center -  IGCS (Viisa kohta vaata lähemat infot siit: http://igcsvisa.fi/visaservices.html)

Büroo aadress on Raekoja plats 13, avatud E-R 10:00 – 14:00, see asub restorani Maharaja ülemisel korrusel.

Viisat saab taodelda ainult onlines: http://www.indianvisaonline.gov.in/visa/, käsitsi täidetud avaldusi enam vastu ei võeta.
Sealsamast saad vaadata ka, kui kaugel viisa valmimise protsess on. Link selle päringu tegemiseks on siin: https://indianvisaonline.gov.in/visa/VisaEnquiry.jsp

Hea on ka see, et viisataotlust täites on võimalik väljudes see salvestada ja järgmisel korral poolelijäänud viisat edasi täita.
Mul tekkis see vajadus mitmeid kordi, olin selle eest väga tänulik. Näiteks oli mul vaja sinna kirjutada oma varasema India viisa number. Mu pass oli vahepeal koguni aegnud!

Üldse võttis viisataotluse täitmine mul kohati kukalt kratsima. Siit lingilt võid ka sina vajadusel juhendi leida.
Mida seal juhendis kirjas ei ole -  mida kirjutada kõige lõpus India kontaktideks ja Helsingi kontaktiks. India omasse kirjuta kasvõi see hotell, kus Sa kõige esimesena peatud. Ja Helsingi omasse tuleb ikka kirjutada oma kodumaa (ehk siis Eesti) kontakt, kellega Sinuga toimunud hädaolukorras ühendust saaks võtta.

Peale online täitmist tuleb VORM VÄLJA TRÜKKIDA ja LISADA sinna:
-  1 värviline spetsiaalses mõõdus viisafoto (mina tegin Photopointis, saab 5-minutiga kätte, hind 5.99 eur)
-  pass, kehtiv vähemalt 6 kuud pärast eeldatavat Indiast lahkumise kuupäeva
(muide, reisile soovitatakse kaasa võtta lisa-passikoopia + 1 värviline passipilt, juhuks kui juhtub...)
- viisatasu maksmise kinnitus, mille oled eelnevalt ülekandega tasunud. Kohapeal seda maksta ei saa. Vaata maksmise rekvisiite allpool.
- reisikindlustuse olemasolu tõendav dokument (enamasti kindlustuskaart koos poliisi numbriga).

VIISATASU:
Turistiviisa eest (kuni 6 kuud, olenemata sellest, kui pikaks ajaks Sa sinna minna plaanid) tuleb maksta 50.- (viisatasu) + 13.50 (büroo teenustasu), kokku 63.50 EUR
Peale viisataotluse kinnitamist saad vastava “application number”i, mis märgi ülekandes selgitusse. See algab enamasti FINH008… ja on erinev Sinu viisataotluse ajutisest numbrist.

Rekvisiidid:
Saaja: Indo-German Consultancy Services Oy
Aadress: Hitsaajakatu 20, 00810, Helsinki
Pank: Nordea
IBAN No.: FI6418203000030924, BIC: NDEAFIHH
Selgitus: oma nimi ja avalduse (application) number.

Oluline on teada, et viisat hakatakse vormistama alles siis, kui IGCS on kätte saanud kõik vajalikud dokumendid ja viisatasu.
Viisa töötlemise aeg on 2-3 nädalat.

Sirutades tiibu... lähemale oma unistustele

Olen juba päris mõnda aega tundnud enda sees põletavat pakitsust rändama minna. Aga no kuidas see saab võimalik olla?! - nii raha- ja ajapuudus kui võimatuna tundunud soov minna üksi, ilma lasteta, istusid nagu aheldatud pommid mu jalgade küljes ega lubanud mõeldagi tiibade sirutamisest ja üksinda nelja tuule poole lendamisest.

Aga igatsus muudkui kipitas ja Elu kutsus... lendama, vabalt kui lind. Mine Sa võta kinni, kas see ongi põhjus, miks linnud on mind viimasel ajal niiväga kõnetanud ja inspireerinud?

Viimasel ajal olen järjest enam tundnud elu kergeid müksatusi, mis lükkavad mind mu soovile lähemale...

Enamik mu sõpru aegaajalt kusagil maailmas käib. Iisrael, Indoneesia, Austraalia, India, Peruu... Rändamas...elamas...töötamas...elukogemusi saamas... See inspireerib ja tuletab meelde selle nimetu igatsuse minugi sees. 

"Kuidas on see kõigil võimalik, aga mitte mul...?" olen küsinud endalt sadu kordi. (Khm! ilmselgelt valesti vormistatud küsimus, kas pole? :) = "Kui teistel on võimalik, kuidas siis oleks mul ka?" oleks õigem loomine, hihh :) )

Kuna rahaliselt ei ole mõeldav lastega kolmekesi minna, siis toetas (ja lohutas) mind Eevalt saadud mõte, et see, mida mina tahan vaadata ja kogeda, ei ole suure tõenäosusega mu lastele üldse huvitav. Nad on ju juba niipalju suured, et neid ei saa enam mööda mulle meeldivaid kohti kaasas vedada:) Ja pealegi - nad kasvavad suureks ja terve maailm on nende ees lahti. Minu aeg on praegu. 

Kolmandaks sain väga palju toetust ja jõudu uskumiseks, et see on tõesti võimalik Tomilt. Käies tema raamatu "Kuidas rännata ilma hirmuta" esitlusel, kuulates tema, Kaido Pajumaa, Aivar Halleri, Sophie ja teiste lugusid...tundsin, kuidas miski hakkas kõhus tukslema. Väga inspireeris Alar Ojastu jagatud lugu. Ta ütles, et talle tundus Tomiga tuttavaks saades ja tema rännakutest kuuldes, et elada 3-kuud Tais on võimalik ainult töövabadel ja väga rikastel inimestel. Aga mõte hakkas idanema ja nii ta juhtuski - ta elas sel sügisel 3 kuud Tais. Kõik on ju võimalik, kui me sellesse usume!
Ma tabasin end seepeale mõttelt, et "Okei... kõike muud annab ju korraldada, raha koguda ja puha... aga lastega see ei ole ju võimalik...?!" Ja siis tuli naljakas mõte teise nurga alt: "Hmm... ja äkki mõtlevad tööandjaga seotud inimesed, et lapsi võib ju veel ära korraldada, aga tööd?! Hihh :))" Nii et seni kui leiame põhjuseid, miks ei ole see võimalik, me ei õnnestugi. Minusse hakkas tekkima usk, et ehk on tõesti võimalik niimoodi minna, et lapsed on hoitud ja nendega on kõik hästi? 

Tänaseks, vaid kaks kuud hiljem, on mulle endalegi ootamatult taskus India piletid, et veebruarikuus - mõned nädalad seal olla. Viimasteks tõukejõududeks oli Marko, kes oli just kuu aega Peruus, Sacred Valleys, ja mu armas sõber Kristi, kes koos uuel aastal koos perega 3 kuuks Indiasse elama läheb. 

Mõtlesin, siis, et mis siin enam kaaluda, hüppan ka vette - kui Elu muudkui kutsub, küll ta ka võimalused loob :)

Nüüd, kus minek on juba käegakatsutavam, olen palju mõtisklenud, et miks ma siis ikka õigupoolest lähen? Mis mu eesmärk on?

Tean ju väga hästi, et välismaailm on sisemaailma peegeldus. Ja et kõik, mida ma võiksin seal õppida, on võimalik ka kodus õppida... Seda enam, et mu eesmärk ei ole vaatamisväärsusi näha. Seda võiks kõike vaadata ka läbi fotode ja filmide. Ma tahan midagi muud.  

Ma tahan tunda ja kogeda. Iseennast selles paigas. Uutes olukordades. Määramatuses. Kohas, kus pole midagi, mida ma tean või tunnen. 

Tean vaid seda, et koht, mis mind kutsub, on Rishikesh, ta on mind juba mitu aastat kutsunud. Ja ju on Elul mu jaoks midagi varuks ;)

Olen jõudnud arusaamisele, et ma ei peagi teadma, miks ma lähen. Olles oma elus järjest enam õppinud vastu võtma seda, mida Elu pakub ja usaldama end Elu voolu, teen ma siin sama. Tunnen kutset ja vastan sellele. Usaldan end elu kätesse. Küll ma hiljem aru saan, miks ma pidin minema :)